Metsamarjad ja seened

Additional Info

Seened ja seenekasvatus

 

Eestis kasvab ligikaudu 400 liiki söögiseeni, värskelt söödavaid on u. 300 liigi kandis. Söögiseeni leidub meil aasta ringi, kõige rohkem aga suvel ja sügisel, eriti augustis-septembris. Söögiseente liigirikkus on suur loo- salu- ja laanemetsades, saagirikkamad on aga sinikamännik ja nõmmemännik.

Eestimaa metsades kasvab hinnaguliselt üle 35 000 tonni söögiseeni aastas. 12 000 tonni sellest söövad ära seeneussid ning vaid 2 % tarbib ära inimene.

 

Seente kasvatamine Eestis

 

Nii Eestis kui muu maailma seenetööstuses ei mängi tänapäeval suurt rolli mitte metsast korjatavad seened, vaid need, mis on kasvatatud istandustes.

Kõige enam kultiveeritud seen on olnud arusampinjon, mida kasvatatakse lavades, keldrites, kivimurdudes ja vanades kaevandustes. Sampinjonide kasvatamisel on eeliseks tema ammune tuntus ja kultiveerimise täpselt väljatöötatud ning kergesti järgitav tehnoloogia.

Shampinjonikasvatuses on traditsiooniliseks alusmaterjaliks hobusesõnnik, mis eelduste kohaselt peaks koosnema 10% sõnnikust ja 90% põhust, millele lisatakse lisaaineid.

 

Sampinjonidele on viimasel ajal tugevasti kannale astumas austerservikute kasvatamine ja see seen on tõusnud maailmas kogutoodangult teisele kohale. Austerserviku eelisteks on tema vähenõudlikkus substraadi suhtes, mis võimaldab tulusalt ära kasutada igasuguseid põllumajanduses ja metsanduses tekkivaid jääkprodukte põhust kuni saepuruni, palju väiksem vastuvõtlikkus haigustele ja kahjuritele kui sampinjonil ning tema kuulumine tervislike toitude hulka. Austerserviku kasvatamisel tuleb aga arvestada seene vajadusega lisavalguse järele viljumisperioodil, mis teeb tema tootmise sampinjoniga võrreldes energiamahukamaks.

 

Austerservik toitub tselluloosist ja ligniinist, seega puidust, õlgedest, viljakestadest, paberist jm. neid aineid sisaldavatest materjalidest. Kultuuris olevad seenevormid arenevad kõige paremini haaval aga vastuvõetavad on kõikide lehtpuude puit. Üliharva on leitud austerservikut ka kuusepuidul. Seeneniidistik areneb hästi hiljuti surnud puidul, kus ei ole teisi seeni, elusatele puudele ei ole seen ohtlik.  Kasvatamiseks on sobivamad haavapakud, millest rajatakse nn. seenepeenrad.

 

Hiina-Jaapani päritoluga shiitaket loetakse eriliselt maitsvaks delikatess-seeneks ja temale omistatakse ka ravitoimet mitmesuguste tervisehädade korral. Selle seene kasvatamine on tänaseks levinud üle kogu maailma ning nõudmine ületab praegu ikka veel pakkumist. Shiitake kasvab lehtpuude puidul või saepurul.

Traditsiooniliselt kasvatatakse teda Jaapanis, Hiinas, ja Koreas välitingimustes tammepalkidel, milline tehnoloogia on meie kliimavööndis veel katsetamata. Saepurusubstraatidel ja sisetingimustes on aga shiitake meilgi perspektiivne ning seenekasvatuse huvilistel tasuks selle võimaluse peale tõsiselt mõelda.

 

Seente korjamine ei tee kahju seeneniidistikule, küll aga mõjutab tallamiskoormuse kasv ja lageraied on mükoriisaseentele hävitavalt.

Suur sirmik (saprobiont) ja austerservik on antagonistid juurepessule, seega nende seente olemasolu metsas parandab puistu tervislikku  seisundit.

 

Maailmas on katsetatud üle saja seeneliigi kasvatamist, 65 liigi puhul on jõutud viljakandvuseni ja tööstuslikult kasvatatakse 12 liiki. Kasvusubstraadina kasutatakse odavaid ja kättesaadavaid materjale: teraviljapõhku, peenestatud maisitõlvikuid ja -varsi, pilliroogu, puidutöötlemis- ja raiejäätmeid, mädanikega sortimente, settekaevude muda ja olmejäätmeid.

Seeni kasvatatakse ka tee, kohvi, õlle, tärklise, puidu, lina, kanepi ja puuvillatööstuse jääkidel.

Metsamehi huvitab puitu lagundavad seened.

 

 

Seened ravimina

 

Aastasada jooksul lubas loodus inimesel üles leida palju mõjusaid ravimtaimi ning avastada ravimisviise, mille tõhusust tänapäevalgi tunnustatakse. Ka seentega ravimisel ehk fungoteraapial – on kindel koht rahvameditsiinis. Kaasaja arstiteadus on kindlaks teinud, et seene vitamiinid kaitsevad inimest viiruste ja bakterite eest, mineraalained hoolitsevad terve vere, tugevate luude ja hammaste eest. Mitmed seeneliigid sisaldavad aineid, mis on efektiivsed astma, migreeni, reuma ja unetuse puhul.

Punane kärbseseen on leidnud meditsiinis laialdast kasutamist. Teda on kasutatud hambavalu puhul, halvatuse korral, radikuliidi, reuma raviks. 19. sajandil soovitasid meditsiiniteadlased sellega ravida paljusid haigusi: krampe, närvihaigusi, tuberkuloosi angiini, kilpnäärmehaigusi, veresoonespasme jt. haigusi. Et saada haigele kohale pealemäärimiseks kasutatavat ravimit, pannakse kärbseseene tükid kinnisesse pudelisse või purki ja lastakse paar päeva seista, misjärel muutub seen kollaseks õliks. Ravi kärbseseenega peetakse siiski ohtlikuks ega reklaamita selle kasutamismooduseid.

Murumunaga on seotud peamiselt kaks, kummalisel kombel üksteisele üpriski vastukäivat uskumuste rühma. Ühelt poolt usutakse, et murumuna on ohtlik ja mürgine, teiselt poolt, et temaga saab ravida. Murumuna spooritolmu on sajandeid rahvameditsiinis kasutatud lahtiste haavade puhul vere sulgemiseks ja kõhulahtisuse vastu nii inimestel kui koduloomade, eriti vasikatel. Kuigi murumuna farmakoloogiline toime pole otseselt tõestamist leidnud, on teda hilisemal ajal katseliselt kasutatud veterinaarias. Rootsis pandi leiget vett koos murumunaga kõrva kõrvavalu puhul. Astma vastu on kasutatud murumuna ja viina leotist. Hiinas tarvitatakse hiidmurumuna Lycoperdon giganteum spooritolmu mee ja veega segatult ravimina kurguvalu, palaviku ja kopsuhaiguste puhul.

 

Toiduks kasutatavad seened

 

Männiriisikas (Lactarius rufus) on Eestis väga laialt levinud riisikas. Seen on punakaspruun, noorelt valkja kirmega. Kübar on noorena kumer, hiljem nõgus või veidi lehterjas, tavaliselt selgelt nähtava näsaga. Seen on suhteliselt lihakas, maitselt kibe. Lõikekohas eraldub valge piimmahl, mis ei muuda õhuga kokkupuutes värvust.

Kollane pilvik (Russula claroflava) Kasvab koos kasega niisketes segametsades ja rabades.

Keskmise suurusega, alguses kumera kübaraga, hiljem lameda ja nõgusaga nagu pilvikule iseloomulik. Noore seene sidrunikollane värvus tuhmub kiiresti. Eoslehekesed on alguses valged ja hiljem koltuvad. Viljaliha on valge ja maheda pähklimaitsega. Katsumisel muutub seen hallikaks. Sobib kasutada eelnevalt kupatamata.

 

Kuldriisikas (Lactarius volemus) Kuldpruun, suur ja lihakas kuldriisikas on harva esinev, mis on suurepärane söögiseen. Kübar on matt, punakaspruun ja servadest sisserullunud.

Tihedad eoselehed on koltunud ja jala külge kasvanud. Kübarast heledam jalg on jändrik ja allpool paksenev ja õõnes. Viljaliha on paks ja valkjas, lõikepindadel pruuniks värvuv. Seene lõhn meenutab heeringasoolvett, mis kaob toiduks valmistamisel.

Maitse on mahe, hea ning ei nõua eelnevalt kupatamist.

 

Kaseriisikas (Lactarius torminosus) Pärast kupatamist kuulub heade söögiseente hulka.
Kibeda piimamahlaga, värskelt mürgine. Sobib hästi marineerimiseks.

Ta on roosaka kuni roosakas-lihapruuni takerkarvase kübaraga, mis kasvab enamasti arukase all, ei saa küll kahe silma vahele jääda. Kübarad (läbimõõt kuni 12 cm) on pealt tumedamate rõngasjate vöötidega. Vanemad viljakehad pole enam nii karvased ja võivad pleekida beezhikaks, roosat tooni jääb siiski jala tippu ja kübara serva. Eoslehekesed on valkjad või roosakad, vanematel viljakehadel kollaka varjundiga. Jalg roosakas, enamasti tumedamate laikudega, torujas. Lõikekohalt ohtrasti eralduv valge piimmahl on põletavalt kibe. Viljakehad kasvavad juuli lõpust hilissügiseni kaasikutes, kase-segametsades või metsaservades, sageli suures rohus. Värskelt on kaseriisikad mürgised ja väga kibedad. Aga kui neid kõigepealt külmas vees leotada (vett aeg-ajalt vahetades) või kupatada, siis mürgid lagunevad ja uhutakse seenest välja.

Hallipiimane riisikas (L. vietus) hele- kuni tumehalli kübaraga (läbimõõt kuni 8 cm), sageli violetja tooniga, keskpaigas tumedam, vöötideta, limane. Eoslehekesed valkjaskollakad, tihti hallilaigulised või hallide tahkestunud piimatilgakestega. Jalg on kübarast veidi heledam, kuiv. Valge piimmahl muutub õhu käes halliks ja tahkestub tilkadena. Seen on toorelt kibe, nõrgalt mürgine, kuid kupatatult söödav. Hallipiimane riisikas on meie metsades üks sagedasemaid riisikaid üldse, ta viljakehad ilmuvad juba juulis ja me võime neid leida hilissügiseni.

Peale nimetatute võib kase alt leida veel teisigi riisikaid, mis moodustavad mükoriisat paljude puuliikidega, sealhulgas kaskedega, näiteks valge ja lõhnav riisikas, tõmmu ja pruun riisikas, harjas-, näsa-, mülgas-, väävel- ja tavariisikas.

Kollariisikas (Lactarius scrobiculatus) on kogukas, kollane riisikas. Kübar on karvane ja selle valge piimmahl muutub lõikepinnal hetkega erekollaseks. Jalg on jässakas ja kõva, tumedate laikudega heledal pinnal. Kollariisikas on kibe, mistõttu on põhjust teda eelnevalt kupatada.

 

METSAMARJAD

 

Marjad on üks olulisemad metsa kõrvalvarusid. Tähtsamad marjad on pohlad, mustikad ja jõhvikad aga ka vaarikad, väiksemates kogustes korjatakse metsmaasikaid jt. marju.

Metsamarjadel on olnud eestlaste toidulaual kindel koht: keedised, pohlasalat jõululaual, jõhvikamorss, mustikahoidised laste ja täiskasvanute kõhuhädade leevendamiseks.

Kuigi suur osa korjatud metsamarjadest kasutatakse ära kodus hoidiste valmistamiseks, korjatakse ka marju küllaltki palju kokkuostjatele.

 

Varumist takistavad paljud asjaolud, kuna marju pole mitte igal aastal ja mitte igal pool. Saagikus sõltub suuresti kliimatingimustest: õitsemise ajal rikuvad õisi ja viljaalgmeid öökülmad ning pikemad vihmaperioodid. Viljade kasvamist ja valmimist takistab ka põud. Marjametsade saak sõltub metsakasvatajate ja omanike südametunnistusest ning tegevusest metsas, kuid marjametsade majandamist ei peeta praegusel ajal puidukasutuse kõrval tähtsaks majandusharuks. Marjametsade kaitse põhimõtteid ei ole seadustatud, metsaseadus teeb seda vaid osaliselt.

                                                                                                                           

Mustikad, pohlad ja vaarikad on ka väga head meetaimed ning ravimtaimed.

 

POHL

 

Pohlaliike on maailmas ainult kaks : harilik pohl (Vaccinium vitis-idaea) ja väike pohl

(Vaccinium minus) Väike pohl kasvab kõrgetel mägedes. Ookeanide rannikualadel ja tundraaladel. Pohla peamised kasvualad on nõmme ja palumetsad aga ka sinikamännikud ja kuivendatud rabamännikud ning põlendikud.

 

Tema marjade hea maitse üle ei vaidle ilmselt keegi. Kuid pohlamarjad ei ole lihtsalt hea maitsega, vaid ka heade omadustega. Pohlamarjades on inimese jaoks parim suhkrute ja hapete tasakaal. Peale selle leidub pohlades rikkalikult selliseid happeid, mis teevad marjad hästi säilivateks.

 

Tänu heale säilivusele on pohlad talveperioodil põhjamaade elanikele märkimisväärseks vitamiiniallikaks ja suurepäraseks lisandiks erinevate liharoogade ja jahutoitude juurde, hõlbustades ühtlasi ka seedimist ja soolestiku talitlust.

 

Tänapäeval tehakse pohladest keediseid ja moose, samuti toor- ja vesihoidiseid. Populaarne on ka pohlamahl, mida saadakse tavaliselt marjade keetmisega.

 

Pohl ravimina

 

Pohlamarjadel on teatud ravitoime näiteks reuma ja liigestehaiguste, seedehäirete ning hingamisteede haiguste ravimisel.

 

Pohla kasvatamine

 

Pohlakasvatuseks sobivad happelised (pH 4,5-5,8) vähese toitainetesisaldusega mullad.

Häid pohlametsi tuleks majandada püsimetsana (valikraie) või uuendada turberaietega. Puud tuleks raieks märkida suvel, üles töötada ja materjal välja vedada aga talvel. Raiejäätmed põletada tuleohutul ajal.

Pohl talub lageraiet. Oht on puhmaste mattumine rohurindesse ja varju jäämine noorendike eas, mistõttu mitmetes kasvukohtades võib kaduda hea marjamaa.

Pohlametsi saab luua sobivates kasvukohtades pohlataimede juurdeistutamine uuendatavatel lankidel tuues taimed headest pohlametsadest.

Pohl on valguslembeline ja ei vilju hästi varjus. Kevadeti pärast lume sulamist näevad pohlataimed välja tihti kollakad. See ei ole haigus, vaid kaitse kevadise ereda päikese eest. Kevade edenedes muutuvad pohla lehed jälle roheliseks.

 

 

 

 

MUSTIKAS

 

Mustika perekond hõlmad üle neljakümne liigi. Söödavate viljadega mustikate poolest on eriti rikas Põhja-Ameerika. Sealsed mustikaliigid jaotatakse kahte suurde rühma : kõrgekasvulised ja madalakasvulised.

 

Mustika marjad on maitsvad ja väärtuslikud ning nende kasutusvõimalused on väga laiad.

Mustika marjametsadena tuleb arvesse peamiselt palumetsade niiskemad osad, rabastuvad metsad, aga ka kuivendatud rabamännikud ja mustika-kõdusoometsad.

 

Häid mustikametsi tuleks majandada püsimetsana (valikraie) või uuendada turberaietega. Puud tuleks raieks märkida suvel, üles töötada ja materjal välja vedada aga talvel. Raiejäätmed põletada tuleohutul ajal või jätta hunnikutesse kõdunema.  Mustikametsades on lageraied lubamatud, päikese poolt avatud kasvukohas mustikapuhmad hävivad.

 

Iidne ravimtaim

 

Mustikas on hea meetaim ja iidne ravimtaim, mida kasutatakse mao-ja soolehaiguste, kõhulahtisuse puhul. Seedetrakti infektsioonhaigusi on võimalik pärssida mustikate söömisega. Nendes sisalduvad parkained tõkestavad infektsiooni põhjustavate bakterite elutegevust.

 

Ravimina on kasutatud ka mustika lehti, mis vähendavad suhkruhaigetel suhkrusisaldust veres. Lehtede ekstrakti on tarvitatud nahahaiguste ja suu limaskesta haiguste korral.

Mustikamarjadest on abi ka vereringehäirete puhul. Mustika ekstrakt või kuivatatud mustikate pulber on mõjub soodsalt puuduliku vereringe puhul jäsemetes ja samuti pea piirkonnas.

 

Mustikas koduaias

 

Kuna meie metsades kasvav harilik mustikas ei talu otsest päikesevalgust, siis avamaastikul neid kasvatada ei saa. Häid tulemusi on saadud Põhja-Ameerikast pärit madalakasvulise mustikaga (Vaccinium angustifolium).  

 

Mustikate istutamiseks koduaeda, tuleb tavaliselt mustika kasvukohal muld välja vahetada kas väetiseta freesturbaga või metsamullaga. Mitte mingil juhul ei tohi kasutada väetise ja lubjaga freesturbasegusid. Kasvutingimused on samad kui pohlalgi, kuid vajab niiskemat kasvukohta. Mulla pH alla 5. Põllule istutatakse kaheaastaste taimedena. Esimese saagi saab kolmandal aastal peale istutamist.

 

Madalakasvulised mustikad hakkavad üsna ruttu risoomide abil oma territooriumi laiendama. Uusi osapõõsaid võib edukalt kasutada  paljundamiseks. Istutamisel peabki arvestama, et istikutel oleks edaspidi laienemiseks ruumi, seepärast tuleb istutada põõsad umbes 1-2 m vahega. Kõrgekasvuliste ja poolkõrgekasvulistele mustikatele on suur põõsaste vahekaugus iseenesest vajalik, kuna nad kasvavad 50-100 cm kõrguseks. Väetamisega tuleb olla eriti ettevaatlik, kuna suured väetisekogused tapavad taime. Eriti kaugel peab mustikatest hoidma lämmastikurikkad kompostid ja sõnniku. Kuna mustikas on mükoriisataim, siis juurtega kooselus olevad seened aitavad suure osa mustikale vajalikku lämmastikku õhust kätte saada.

Puhmaid noorendatakse varte niitmisega või pealt põletamisega aasta tagant.. Olulisteks puhmaste kahjustajateks on jänesed.

Sügisel võib põõsaste alla lehti riisuda, mis talve jooksul kõdunedes annavad omakorda väetist. Seda on hea teha pärast puhmaste mahalõikamist. Põõsaste ümbrus ja alune tuleb hoida umbrohuvaba

 

JÕHVIKAS

Harlik jõhvikas (Oxycoccus palustris) on kanarbikuliste sugukonda kuuluv igihaljas kääbuspõõsas, mis on tuntud oma hapumaitseliste punaste marjade poolest. Kasvab happelistel muldadel nagu enamik puhmaid. Suurima saagikusega on kuivendamata lagedad madalsood ja siirdesood rabade ees.

Eestis kasvab lisaks hariliku jõhvikale ka väikest jõhvikat (Oxycoccus microcarpus). Rahvapäraselt kutsutakse jõhvikat ka nimedega kuremari, karbalad, pluukna, rabamarjad. Jõhvika hapu maitse tuleneb sellese, et ta sisaldab palju sidrunhapet, vähesel määral ka C-vitamiini. Jõhvikates leidub bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega.

Jõhvika peened vaid paari millimeetri jämedused varred on esimesel aastal rohtsed, kuid teisel eluaastal puituvad. Nagu paljudele suurtele põõsastele ja puudelegi kohane, nii hakkab ka jõhvika varre koor vanemas eas kestendama ja eraldub väikeste tükikestena.

 

Jõhvikas ravimina

Rahvameditsiinis kasutatakse jõhvikaid külmetushaiguste puhul palaviku alandamiseks. Jõhvikal on põletiku- ja bakterivastane, organismi üldtugevdav ning haavu parandav toime.

Marjad suurendavad veresoonte elastsust ja vastupidavust, parandavad isu ja toidu omastamist, soodustavad maomahla ja kõhunäärmenõre eritumist ning soolestiku tegevust.

Jõhvikamahl puhastab mädaseid haavu, leevendab põletusi ning kiirendab nende paranemist. Mahl koos meega aitab köha ja külmetuse korral.

 

Jõhvika kasvatamine

 

Koduaias kasvatamine on sarnane pohla kasvatamisele freesturbal. Sobib aia lagedam ja madalam osa. Jõhvikas istutatakse peenrale tavaliselt pistikutest, mille pikkus on 7-15 cm. Pistikud torgatakse freesturbasse pool kaldu alumise oksaga lõuna suunas. Maapinnale jäetakse ainult 1-2 lehte. Istutamiseks sobivad ettekasvatatud taimed või teiseks võimaluseks on septembri algul marjade valmimise ajal märkida rabas ära viljakad suureviljalised jõhvika kloonid ja kevadel võtta sealt kas juba juurdunud taimed või teha pistikud. Kui pistikud on juurdunud, tuleb anda lämmastikväetist Hiljem väetada vastavalt vajadusele, võib kasutada marjapõõsaste mikroväetist.

 

Esimene saak tuleb kolme-nelja aasta pärast, kõige rohkem marju annab lava viiendal-kuuendal aastal. Istandus püsib vähemalt  20 aastat, aga vananedes hakkab saak vähenema ja taimed moodustavad vähem pikivõrseid.

Saagikust mõjustab ka harvendamine — väätide lõikamine. Neid saab kasutada uute istanduste rajamiseks.

 
Sa oled siin: Home Kasulikku Metsa kasutus Metsamarjad ja seened