Puud pärimuslikus kultuuris

Additional Info

Mänd

 

Mänd on Eestis kõige arvukamalt esinev puuliik. Männimetsad moodustavad ligi poole (48%) kõigist meie vabariigi metsadest. Vastavalt sellele on ka männipuu kasutamine ammust ajast olnud väga laialdane. Väärtuslikumat tarbepuud annavad suures metsas kasvanud vaigurikkad oksteta, sirge, tiheda ja kuiva süüga lüli- ehk kõrepuud, mis hõlpsasti lõhenevad ja hästi säilivad. Kasvukoha järgi nimetatakse neid ka laanepuudeks. Parimad on vanad suured männimürakad, mida kirdepooses Eestis kutsutakse hogaks ehk hongapuuks. Neist saab häid laevamaste. Seevastu on tarbepuuks kõlbmatud noored lopsaks kasvuga maltsmännid, mis on pehmed, vett täis, kuivavad siniseks ja lähevad kergesti mädanema.

 

Männi kasutus

 

Rannarahval oli mänd põhiline paadi-ja laevaehituspuu. Laevaplangud ja paadilauad, sageli ka kiil olid männipuust, paadi kaarteks kasutati kõveraid männioksi. Kui laevamastideks läksid pikad sirged mastimännid, siis paadimastideks eelistati kergemat kuuske.

Tarbeesemetest valmistati peale lihtsa mööbli esmajoones männipuust mitmesuguseid omaaegses talupidamises tähtsal kohal olnud künad. Need õõnestati männipakust ristteralise künakirve abil. Samuti tehti uhmer enamasti männipakust.

Mitmesuguste toas tarvitavate vakakeste, samuti marja-ja kartulikorvide materjalina leidsid laialdaselt kasutamist männijuured. Korvipunumiseks kisti peeni juuri noortest, liivasel maal kasvavaist männikutest. Juured kooriti ära, jämedamad aeti lõhki. Punuti kohe toorelt, tihti veel juuri enne tulel kuumutades, et need painduvamaks muutuksid. Juurkorvid olid ilusamad ja peenemad kui vitskorvid. Juured olid vajalikud ka suurte õlgedest villavakkade põimimiseks.

Tunduvalt olulisem kui punumistöödel oli peerg omaaegse valgustusvahendina, mida kasutati kuni õlilampide ilmumiseni. Männipeergude kõrval kasutati ka kasepeergusid, mis ajasid vähem suitsu.

Möödunud sajandi lõpupoole hakkas palju palgimände kuluma telegraafi-ja telefonipostideks ning raudteeliipriteks.

Erilaadset kasutamist leidsid männi kõige vaigurikkamad osad, eriti kännud koos juurtega, mida tuntakse nimetuse all tõrvased, tõrvandid, sakardid või sakud.  Põhiliselt olid tõrvased rahavapärase keemiatööstuse tooraineks – neist põletati tõrva. Tõrva kulus eriti palju mererandadel ja suuremate sisevete ääres paatide, laevade, köite ja kalavõrkude tõrvamiseks. Seetõttu tekkisidki suuremad  tõrvapõletuskeskused just meie saarte männimetsaaladel Mustjalas ja Kõpu poolsaarel ning Kagu-Eestis Pihkva järve lähistel Orava metsades.

Kogu maal kasutati tõrva vanade rautamata vankrirataste ja reejalaste tõrvamiseks, et neid vastupidavamaks muuta. Ka läks tõrv rasvaga segatult ratta-ja saapamäärdeks.

Tõrvast keedeti lahtisel lõkkel pajas ka pigi, mida oli vaja lõngast pigitraadi valmistamiseks. Viimasega õmmeldi nahkesemeid, hobuseriistu ja jalanõusid. Kingseppadel oli pigitraat eriti vajalik. Tõrva kasutati ka rahvameditsiinis hambavalu vastu ja nahahaiguste puhul.

Tänapäeval valmistatakse tõrvast puitehitiste immutusainet, suusatõrva, saunaleilivee lõhnastajat, tõrvaseepi ja saapamääret.

Peale tõrva annab mänd ka teisi ravivahendeid. Männiokkaid kasutatakse vesitõmmisena köha või bronhiidid korral. Unehäirete ning liigese-, lihase- ja närvivalude puhul lisatakse kange alkoholiga valmistatud tõmmist vanniveele. Antiseptilise toime tõttu on männi droogidel soodne mõju naha-ja limaskestapõletike korral. Okstest koos värskete jõhvikatega tehakse C-vitamiinirikast külmtõmmist.

Männimetsas on õhk väga puhas, sest männi okkad toodavad mikroobe hävitavaid aineid. Seetõttu on männimets ka parim puhkuse ja tervise parandamise paik, ideaalne tervisespordiradadele ja tervisekeskuste asukoht.

 

Kuusk

 

Kuusk on tarbepuuna mitmeti männi paariline, kuid ometi peetakse kuusepuitu männist mõneti halvemaks, mitte nii kestvaks ja vastupidavaks, kõvade okste tõttu raskemini töödeldavaks. Ka kuuse puhul eraldatakse kõvemaid, tihedasüülisi kõrepuid ja ebakvaliteetseid maltspuid, kuigi nende vahe ei ole nii terav kui männil.

Kuusk jääb männi kõrval teisele kohale nii oma kvaliteedilt kui ka levikult ( kuusemetsi arvestatakse Eesti umbes 36% metsade koostisest).

Paljud kuuse endisaegsed kasutusalad ühtivad männi omadega. Ka kuusk on olnud läbi aegade hinnatud ehituspuu. Kuusetüvest saab eriti pikki ja sirgeid palke. Kuusekändudest aeti tõrva samamoodi nagu männikändudest.

 

Kuuse kasutus

 

Kuusk on meie rahvakultuuris ikka olnud kõigist metsapuudest tuntuim pillipuu. Vanimad kandled õõnestati tervenisti kuusetüvest. Kuusest oli krapp, mis pandi lehmale kaela, et ta matsakarjamaal ei kaoks. Kuusest oli lokulaul, mille vastu lüües kutsuti kokku külarahvast. Põhjus, miks kuuske neil puhkudel teistele puudele eelistati, on see, et kuusepuu heli on teistest kõlavam.

Tänapäevani tehakse kandle, kitarri ja teiste keelpillide kõlakasti kaas kuusepuust. Seda, kuidas metsas õiget pillikuuske teiste seast välja valida, on õpetanud Hiiumaa tuntud pillimeister Johannes Sooster. Parimat pillipuud tuleb otsida kehvalt kasvukohalt, sest sealse kuuse puit on tihedam. Puu peab kasvama metsa sees, siis on tüvi altotsast oksteta ja puit oksamärkideta. Pillikuuse erilisteks tunnuseks on see, et ta koor on sile ja hallikas, meenutades lepa koort. Hea lihtne viis tulevase pilli kõla kontrollimiseks on koputada jämeda oksaga vastu kuustüve. Pillipuu kõla on selgelt kumedam ja kajavam kui tavalistel kuuskedel.

Levinum kuusega seotud rahvatraditsioon on kahtlemata kuuse austamine jõulupuuna. Kust see alguse on saanud , ei tea täpselt keegi. Ühtedel andmetel on see puhtalt kristlik komme.

Siiski võib oletada, et  kuuse sattumine inimeste tähelepanu keskmesse talvisel pööripäeval on kristlikust palju vanemat algupära. Juba enne luterliku jõulupuu tuppatoomise kombe omaksvõtmist on siinsel talurahval heaks tavaks ehtida pööripäevaks ruume haljaste kuuseokstega. Eestist on 1500-ndadest aastatest dokumentaalselt teada fakt, et Tallinnas süüdati talvisel pööripäeval linnaväljakul põlema kohaletoodud kuusk ja tantsiti ringis selle ümber. Nõnda meenutas rituaal tugevasti suvise jaanipäeva mittekristlikku rituaali.

Tänapäeval vajatakse tööstuses enam-vähem samadel eesmärkidel kui mändi. Puit läheb peamiselt saetoodete ja paberi valmistamiseks. Varem oli kuusk tähtsaim paberi tooraine, sest tema puidukiud on pikemad kui teistel metsapuudel. Sellest oli kergem kvaliteetset paberit valmistada.

Keemiatööstuses saadakse kuuse tselluloosist viskoossiidi, millest valmistatakse riideid.

Meditsiinis on arstimite lähteainena tarvitatud kuus okkaid, kasvusid ja vaiku. Kuusekasvude ravitoime on umbes samasugune nagu männikasvudel. Koduapteegi jaoks tasub teha omal käel vaiguravimeid. Värsket vaiku võib rohuna tarvitada ka niisama, ehedalt. Kuusevaigu salv parandab tõhusalt haavu, paistetusi ja põletusi.

Ajaviite maiustusena võib metsas teha kuusevaigu nätsu. See maius on olnud meie esivanematele tuntud üle kuue aastatuhande.  Vaik, mida kuusetüvelt korjatakse, peab olema mitu aastat vana ja kõvastunud. Algul maitseb vaik teravalt kibedana ja laguneb suus valkjaks massiks. Aine põhjustab tugevat süljeeritust. Sülge tuleb osavalt hammaste vahelt välja sülitada, nii et vaik suhu alles jääks. Pika närimise ja sülitamise peale hakkab kibe maitse taanduma. Vaigutükk muutub pooleldi läbipaistvaks ja roosakaks. Nüüd on metsanäts valmis.

 

Kask

 

Valdavamas enamuses kasvab meil puis-aruniitudel, seljakuil ja kinkudel arukask, sooniitudel ja mujal niisketes paikades sirge tüve ja hästi valge tohuga sookask, moodustades kohati tihedaid kaasikuid. Pikkade ja peenikeste allarippuvate okstega arukaske kutsutakse leinakaseks, mis kasvab meil enamasti metsaservades, parkides ja õueaedades ilupuuna. Eriti kuulus on meie hõimumaal Soomes ja Karjalas kasvav arukase vorm – karjala kask – oma tekstuuri ehk puukirja tõttu. Ta on väga kõva, raskesti lõhestatav ning väga hinnatud iluasjade ja suveniiride valmistamiseks. Meil leidub seda arukase vormi väga harva, rahvas kutsub seda maarjakaseks.   

                      

Kase kasutus

 

Kasepungad ja –lehed sisaldavad rohkesti eeterlikke õlisid, saponiine, vaiku, parkaineid, suhkruid, c-vitamiini, fütontsiide jne. siiskasutatakse neid sapi-, uriini- ja higierituse soodustamiseks. Kasemahlasiirup on tuntud kosutusvahend haigetele.

Rahvameditsiinis olid kaselehed ja –pungad vanasti liigesvalude vastu sissehõõrumisel ning nende keedis sissevõtmisel krampide, seederikete ja isegi kopsutuberkuloosi korral. Ning kaselehti ja pungi kasutati riide ja lõnga värvimiseks.

Kasetoht on olnud meie rahvale oluliseks tarbematerjaliks. Tohust oli märss, mida kanti seljas, ja viisud, mida kanti jalas. Tohust tehti noatuppesid, võitoose, soolavakku ja marjakorve. Tohtu kulus nii suurel määral, et seda käidi igal aastal kindlal aastaajal varumas.

 

Kasemahla varumine

 

Vähemalt sama asendamatu kui toht oli vanasti kasemahl. Seda tõendab juba aprillikuu rahvapärane nimetus - mahlakuu.

Kase mahlajooks algab kui ööpäevane keskmine temperatuur on üle nelja kraadi. Koguda saab 3…5 nädalat. Kirjanduslikud allikad annavad sookasel suuremat (0,75 %) suhkrusisaldust kui arukasel (0,65 %). Okstes on mahl magusam kui tüves. Jämedamad ja vanemad kased annavad ka magusamat mahla.

 Magusa mahlaga on ka pähklipuud. Meie hariliku vahtra mahl sisaldab 2…3 %, Põhja-Ameerika suhkruvaher ja must vaher aga kuni 6 % suhkruid ja mahlast keedetakse siirupit.

Vanarahvas teadis, et kõige magusamat mahla annab künkal kasvav vana kask. See võib olla tõsi, sest kuivemal maal pumpavad kase juured tüvesse suhteliselt vähem vett. Kuid jämedasse tüvesse on eelmisest aastast talletunud suhteliselt rohkem suhkruid. Seega on sealne mahl kangem kui märjas kasvupaigas ja väiksemal kasel. 

Kasemahla varumist on tehtud enne lageraiet: neli aastat enne tulundusmetsades ja kaks aastat enne kaitsemetsades. Rinnas-diameeter peaks olema üle 18 cm, tehakse 1…3 ava läbimõõduga kuni 1,4 cm, sügavusega 2…3 cm, maapinnast 30…40 cm kõrgusele. Metallist või puidust tila ja vooliku abil juhitakse mahl kaanetatud kogumisnõusse. Pärast mahla varumise lõppu augud suletakse puupunniga või männivaigust ja tuhast tehtud massiga.

Veel 80-ndatel aastatel pruugiti Eestis kaske rohkem kütte- kui tarbepuuna. Hooldusraietel püüti kasest ja risupuust vabaneda ja anda iga hinna eest kasvuruumi kuusele. Nüüd kaske ahju ajada ei raatsita. Kaasaegse metstööstuse jaoks on kask sama hinnaline kui mänd ja kuusk. Jämedamatest kasetüvedest valmivad saetooted, eelkõige kasevineer. Peenemad tüved kuuluvad paberitehaste tooraineks.

Juurde tekib ka uusi kasutusalasid. Üks uusimaid tooteid on nn. kasesuhkur ehk ksülitool. See on kristalne vees lahustuv ühend, mis on sama magus kui roosuhkur. Arstid soovitavad ksülitooli kasutada, sest uurimuste kohaselt aitab see vältida hammaste lagunemist.

Kaselt on saadud ja saadakse ka tänapäeval mitmesuguseid ravimeid. Mõnikord võib kasvava kase tüvel leida süsimusti või tumepruune, pragulisi, umbes rusikasuurusi moodustisi. Need on tekitanud seen, mida apteekides kutsutakse kasekäsnaks. Rahvameditsiinis on selle leotist kasutatud sajandeid.

Kasekäsn ehk must pässik on üks neid väheseid looduslikke ravimeid, mida on uuritud väga põhjalikult. On tõestatud, et kasekäsnaga saab ravida mitmeid kõhuhaigusi ja pidurdada vähi arengut. Kuid musta pässiku tõmmis sobib hästi ka tervele inimesele igapäevaseks ergutavaks joogiks.

 

 

Lepp

 

Harilik ehk hall lepp on võsapuu, nagu umbrohi tungib ta igale poole, kus aga kasvuvõimalusi leiab ja kus teda kasvada lastakse. Tüve tugevuselt ei suuda ta sanglepaga võistelda, jäädes sellest hulga peenemaks ja tublisti lühemaks.  

Eesti looduses kasvab kahte liiki leppasid. Hall lepp on saanud oma nime koore ja lehtede värvi järgi. Tema koor on sile ja terashalli värvi. Lehtede alapool on tihedalt kaetud hallide karvadega.

Sanglepa ehk musta lepa teine nimetus tuleb koore värvist. Erinevalt hallist lepast on ta koor mustjas ja rõmeline. Ladinakeelne liiginimi glutinosa tähendab kleepuvat ja märgib noorte lehtede kleepuvust.

Kahel lepaliigil on rohkesti muidki väiksemaid erinevusi. Vahest lihtsaim viis liikide eristamiseks on võrrelda nende lehtede kuju. Halli lepa leht on tipust terav, aga mustal lepal tömp või lausa õnar, otsekui ära sälgatud.

Kahest lepaliigist leidub musta ehk sangleppa Eestis vähem. Must lepp eelistab kasvamiseks niiskeid või lausa märgi paiku. Selle järgi on vanarahvas nimetanud puud ka soolepaks ja lodulepaks. Võrreldes halli lepaga elab must lepp vanemaks ja kasvab suuremaks.

Hall lepp on sanglepast kasvutingimuste suhtes palju leplikum. Ta kasvab kuivematel ja viletsamatel maadel. Seepärast on teda sanglepast ka palju enam looduses näha.

 

Lepa kasutus

 

Tarbepuuna leiab hall lepp vähe kasutamist, sest ta puit on pehme ja vähe vastupidav. Ainult karjapoistele oli ta asendamatu tarbepuu, millest võis valmistada vibupüsse, tuulikuid, vesiveskeid.

Lepakoore lahtiminek kevadel tõi suurt rõõmu. Lepakoorest vile oli peaaegu niisama tore kui pajupill. Sellel saadi samad lood välja mängida mis pajupillilgi.

Lepakoorega võib nahka parkida ja lepasuitsuga suitsutatakse liha ja kala veel tänapäevalgi. Teiste puude suits peale halli lepa ja sanglepa suitsu selleks ei kõlba. Ka tarvitati lepa lehti punakaspruuni värvi saamiseks. Samuti parandasid lepalehed neis sisalduva parkhappe abil kehal ja jalavarvaste vahel ärahaudunud kohti. Lepavihaga vihtlemine kaotas sügelised, vistrikud, tuulerõuged ja soolatüükad. Ja kui inimene kõhulahtisuse korral sisse võttis toore lepapuu peeneks tambitud sütt, sai ta tingimata terveks. Lastele aga öeldi, et nad närigu aga lepapulki, siis püsivad neil tugevad hambad veel raugaeaski suus.

Must lepp on olnud võrdlemisi hinnatud materjal nõude ja mööbli valmistamisel. Toidunõusid tehti sanglepast sellepärast, et seda oli hõlbus töödelda ja ta ei andnud toidule kõrvalmaitset.

Lepa koor, lehed ja urvad olid laialt tunnustatud vahendiks riide värvimisel. Neilt saada vastavalt vajadusele, kollast, pruuni või musta tooni. Lepaurbi tarvitati arstimina ja nende rohkuse järgi ennustati viljasaaki.

Sanglepa puit on praegu väga nõutud materjal vineeri-ja mööblitööstuses. Halli leppa on katsetatud kiire kasvu tõttu energiavõsade rajamisel. Sealt loodetakse saada ökonoomset hakkepuitu majade kesküttekateldele.

Musta lepa kultuurid on osutunud sobivaks vahendikslihtsate biopuhastite tegemisel. Maakodu heitveed, mis enne puhastatud mehaaniliselt, juhitakse istutatud sangleppade vahele. Lepajuured aitavad reovetel kiiresti haihtuda.

Lepakäbidest tehtud tõmmis on klassikaline vahend kõhulahtisuse ja teiste kõhuhaiguste korral.  Lepakäbide tõmmis sobib veel suuloputuseks igemepõletiku ja kompressiks silmapõletiku korral või kuuma joogina siis, kui on karta külmetushaigust.

 

Pärn

 

Paigas, kus pärnasid silma hakkab peab muld olema üsna viljakas. Kõige tüüpilisemad on pärnad salumetsade kasvukohatüüpides-  Eesti kõige parematel metsamuldadel. Looduslikke metsi, kus pärnad lausa enamuspuuliigiks, leidub Eestis kokku vaid  mõnekümnel hektaril. Üks uhkemaid nende seas on Boroni ürgmetsas Narva jõe lähistel.

Pärn kasvab aeglaselt ja elab kaua. Kuigi vanad pärnad on seest õõnsad ja nende puit tammega võrreldes hulga pehmem, peavad nad ka sellistena vastu sajandeid. Eesti vanimate pärnade iga ulatub 500 aastani.

Pärn õitseb paar nädalat ja mesilased koguvad selle aja jooksul ühe suure pärna pealt sama palju mett kui annab seda hektarisuurune õitsev tarapõld. Pärn on seega mesilaste parim meepuu.

 

Pärna kasutus

 

Inimesed korjavad pärnaõisi terviseteeks külmetuse ja köha puhul ning higistamise vahendiks. Sisaldavad ju pärnaõied eeterlikku õli, higistamist soodustavat glükosiidi, hesperidiini, vähesel määral karotiini, C-vitamiini, õite kattelehed aga lima, parkaineid ja fütontsiide.

Pärnaõisi on õige koguda kohe õitseaja algul. Siis on nad kõige aroomikamad. Õisi ei tohi korjata tänavate ja teede äärest, sest seal võivad nad sisaldada mürgiseid ühendeid.

Külmetuse, palaviku ja kurguhaiguste korral on pärnaõietee igati soovitatav jook. Ta paneb higistama, alandab palavikku ja toimib põletikuvastaselt. Teed on sobiv juua ka rahustina, kuid pidevalt teda juua ei soovitata, kuna võib mõjuda südamele koormavalt.

Pärnal pole Eestis majanduslikku tähtsust, sest looduslikuna leidub neid väga vähe. See puu on oluline kui ilupuu.

Pärna pehme ja helevalge puit on olnud tänuväärne materjal nikerdustöödeks. Kuid seda materjali on alati napilt leida olnud. Hoopis suuremat tähtsust kui puidul on ajaloo jooksul olnud pärna niinel. Niinekiud asuvad puudel koore alumises kihis. Juba kiviajal oli pärnaniin tähtsaim materjal mõrdade, köite ja mitmesuguste muude punutud esemete valmistamiseks.

Niint kiskumas, nagu vanarahvas ütles, käidi tavaliselt kevadel või kevadsuvel, enne jaanipäeva. Siis tuli koor tüve küljest hõlpsasti lahti.

Kojutoodud kooreribadelt võeti niint tarviduse järgi. Selleks pisteti koorepalakad kõigepealt nädalaks-paariks vette likku. Seejärel sai sitke ja õhukese alumise koorekihi ehk niine muust koorest eraldada. Niin loputati limast puhtaks ja pandi tahenema. Siis oli punumismaterjal valmis.

 

Tamm

 

Tamm on jõu ja võimsuse sümbol, tormides vastupidav ja järeleandmatu.

Rahvasuu on sageli arvanud, et tamme eluiga küündib vähemalt 1000 aastani. Näiteks on vanarahvas Eestis väitnud, et esimesed 300 aastat kasvab tamm kõrgust, järgmised 300 aastat jämedust ja siis seisab veel 300 aastat muutumatuna. Eestis pole tuhandeaastaseid tammepuid siiski veel seni leitud. Vanimate puude iga ulatub umbes 700 aastani. Kuid rohkem kui poole tuhande aasta jooksul suudab tamm saavutada aukartustäratavad mõõtmed.

Esimestel aastatel kasvab tamm väga aeglaselt.

 

Tamme kasutus

 

Seda puud vajati kõikjal, kus esemetele oli vaja erilist tugevust, näiteks tehti tammest  tuulikute kandvamad osad ja laevaehituses oli tammepuit tähtsal kohal. Tema puit muutub seda tugevamaks, mida kauem see vees liguneb. Juba sajandeid vees vettinud tammepuu muutub viimaks värvilt tumevioletjaks. Musta tooni annavad rauaühendid, mis kogunevad tammepuitu seal olevate parkhapete mõjul. Niisugust puitu kutsutakse mustaks tammeks.

Musta tamme loetakse loetakse väärispuuks.

Paljud tamme traditsioonilised kasutusalad on püsima jäänud tänaseni. Endiselt on kõrgelt hinnatud tammepuust mööbel ja parkett. Tammised vaadid on Euroopas üks asendamatud mõnede veinisortide, konjaki ning viski villimisel. Ükski muu menetlus ei anna margijookidele seda aroomi, mis pikaajaline, vahel aastakümneid vältav laagerdumine tammenõus.

Saksamaal, Prantsusmaal, Ungaris ja veel mõnel Euroopa maal on noorte tammeokste koor praeguseni hinnatud ravimiks. Seda pruugitakse nii seespidiselt, näiteks maohaavade ja kõhulahtisusekorral, kui ka välispidiselt , näiteks jalgade higistamise vältimiseks. Tammelehti sobib tarvitada korkide soolamisel. Nendes sisalduv parkhape muudab kurgid kõvemaks ja tihkemaks.

Tammetõrud on erakordselt toitvad. Nad sisaldavad umbes 40% tärklist. Osades riikides on tavaks saata sead tõrude valmimise ajaks tammikusse, kus  neid nuumatakse sügiseni. Inimesele tundub töötlemata tammetõru maik selles sisalduvate parkahapete tõttu talumatult kibe. Kuid kodumaisegi tamme vilju annab söödavaks muuta. Tõrud tuleb korjata täiesti valminult. Parim aeg selleks on pärast esimesi öökülmi. Nad puhastatakse koorest, lõigatakse neljaks ja pannakse puhtasse magedasse vette likku. Leotamine vältab kaks päeva. Vett on vaja vahetada päevas kolm korda. Seejärel tuleb leotatud tõrudele kallata kaks korda suurem kogus vett ja kuumutada keemiseni. Vesi kallatakse ära ja tõrud peenestatakse hakklihamasinas ja kuivatatakse. Viimaks on vaja jahvatada tõrutükid jahuks. Tõrujahu meenutab sarapuupähklite maitset ja on sama toitev. Jahust võib valmistada mitmesuguseid küpsetisi.

 
Sa oled siin: Home Kasulikku Metsa kasutus Puud pärimuslikus kultuuris ja nüüdses kasutuses