Polkovniku mets vabanes võsast

Additional Info

TARTU POSTIMEES, Juhani Püttsepp: Kavastu talupidajad puhastavad pärandkultuuritoetuste abiga oma metsast välja unikaalset kaitseliini.

Kuidas majandada paari hektari suurust talumetsa, mida on laastanud tormid, mida poolitab elektriliin ja mille kõrged kuused ei kõlba saekaatrisse, sest on sõjaaegseid pommikilde täis?

Kavastu-lähedase Viira küla Vastse-Luksepa talu peremees Väino Karo ei teadnud, aga ta oli kuulnud, et leidub mitmesuguseid toetusi, ja pöördus nõu saamiseks Kesk-Eesti metsaomanike ühingusse.

Metsanduskonsulent Rünno Viir sõitis Kavastusse asja uurima, see oli tänavu märtsis. Koos peremehega Kavastu-Koosa maantee ääres jänesekapsahaavikus mütates jäid talle silma võssakasvanud süvendid.

«Mis augud need on?» uuris konsulent.

«Kaevikud. Venelastel 1941. aastal ehitatud kaitseliin,» teadis metsaomanik rääkida. «Polkovniku mets. Polkovnik käis meie talus saunas.»

«Sellest oleks tulnud alustada,» tegi Rünno Viir kokkuvõtte. «Tuleb taotleda Erametsakeskuselt pärandkultuuritoetust!» Metsaomanik hakkas mõttest kinni, lõi konsulendiga käed ning koos hakati kirjutama projekti «Vastse-Luksepa kaitserajatised».

Mürsuaugus sündinud

Enda sõnul mürsulehtris ehk pommidest üles küntud Emajõe kaldal 1947. aastal sündinud Väino Karol oli metsan­duskonsulendile kohe kinkida oma isa Karl Karu raamat «Kodunurga kroonika» (2008).

Raamat kirjeldab Luunja valla külade kujunemislugusid, ka sõjasündmusi ja kaitseliinide kaevamist Kavastu kandis 1941. aastal, sundkorras kokku aetud elanikkonna poolt.

Oma 88. verstapostile lähenev koduloohuviline Karl Karu mäletab hästi Vene polkovnikut, kes talumetsa staabi rajas ja nende juures saunas käis. «Tunnimees seisis uksel valves ja minu isa Joosep, kes oli Esimeses ilmasõjas Vene väes teeninud ning oskas vene keelt, õpetas polkovnikut leili viskama.»

Lahinguolukorda 1941. aastal Kavastus õieti ei tekkinud, sest 25. juulil jättis punavägi rinde maha ja asus Mustvee poole taganema, et pääseda kottijäämisest. Kui õhk kirsade klobinast puhas, läksid külainimesed kaitserajatisi uudistama.

«Polkovniku punkril oli kolmekordne palkidest katus, sees laud ja iste,» meenutab Karl Karu. Palgid said veetud kütteks.

Uuesti elustus sama liin 1944. aasta augustis, kui selle võttis kasutusele Eesti 1. piirikaitserügement. 17. septembril läks vennatapusõjaks, kui üle jõe ründas Eesti laskurkorpus, piirikaitserügement taandus valusate kaotustega. Juba suurtükkide ettevalmistustuli oli kaitse nii segi pööranud, et «seal ei võinud isegi kärbes ellu jääda», märgib Karl Karu oma teoses.

«Roodupunker sai otsetabamuse, sest venelastel olid täpsed kaardid 1941. aastast,» usub Väino Karo ja näitab oma metsas vastavat mürsulehtrit. Tal oli õnne leida Polkovniku metsa väeosade paigutuse skeem (1941. aastast) rahvusarhiivist. «Ilmselt oli see joonistatud külanõukogusse esitamiseks.»

Pärast sõda ei julgenud Ka­vastu lapsed metsa all mängida, igal pool vedeles sõjamoona, mis sandistas nii mõnegi uudishimuliku nooruki.

«Ronisime kõrgete puude otsa, seal oli kõige ohutum,» kõneleb muigamisi Vanemuise teatris töötanud ja seal 1987. aastal lavastatud ooperis «Vikerlased» Sigtuna vallutaja Ülo rolli teinud Väino Karo. Siiski sai ka tema mürsku nokkides vastu silmi. Siis muutusid plahvatusohtlikud ajad tänu miiniotsijate tööle minevikuks. Laias laastus jättis nõukogude aeg Polkovniku metsa puutumata, vaid võsa tõstis pead ja võttis viimaks võimust.

Rästiku vasturünnak

Projekt «Vastse-Luksepa kaitserajatised» esitati Erametsakeskuse konkursile mais ja see osutus edukaks. «Taotluses oli kolm tähtsat asja: objekt, lugu ja tahtmine teha,» ütleb met­sanduskonsulent Rünno Viir.

Sillapiltidega eurode patakat ei laotud Väino Karole siiski peo peale, arve tuli esitada juba tehtud töö eest. Appi tuli naaber Ruben Poljakov, ettevõtja, Kuu turismitalu pidaja. Tema tegi metsas põhilise ja kirjutas ka 2850-eurose arve, mille Erametsakeskus tasus.

«Tähtsam kui tasu oli töö,» märgib Kavastu mees Ruben Poljakov. «See oli positiivne kogemus, seotud küla ajaloo ja endagi sugulastega.»

Väino Karo panustas projekti ka ise, nagu leping ette nägi, oma töötundidega. Kui ta ühel päeval kaevikupõhjasid sodist puhtaks rookis ja pärast õhtul sauna läks, ei tahtnud käsi millegipärast hästi leili viskama tõusta – selgus, et rästik oli läbi riiete salvanud.

Polkovniku metsa jooksukraavid (250 meetrit) ja siksakkaevikud (150 meetrit) said võsast puhtaks, nagu ka punkrite ja kuulipildujate asukohad. Peremees püstitas ka puust infostendi ja pingi, viidad polkovniku punkri, radistipesa, väliköögi juurde ja mujale.

Erametsakeskuse projektispetsialist Priit Jõeäär märgib, et Vastse-Luksepa sõjaajaloohõnguline projekt oli ulatuselt erakordne.

«Kolmandiku metsa sain korda ja nii, nagu ma tahtsin,» kõneleb Väino Karo. «Esimest korda sain mina kui talumees Eesti riigilt reaalset kasu.»

Peremehele jääb ka mahalõigatud võsa ja mets. «Mul on juba 15 aasta küttepuud olemas.»

Väino Karo ja Ruben Polja­ko­vi eeskuju (ka viimane sai toetust kaevikute ja punkrite puhastamiseks) on innustanud teisigi naabreid, kinnistuomanikke, kelle maid kaitseliin läbib.

«Olen naabrinaised pehmeks rääkinud, hakkavad puhastama,» ütleb Väino Karo ja mainib, et tal endalgi veel pool tööd ees.

Polkovniku metsa on külastanud juba kolm ekskursiooni, kutsehariduskeskuse poisid olid väga huvitatud. MTÜ Kesk-Eesti Metsaomanikud korraldas seal õppepäeva teemal «Pärandkultuur – kinnistu väärtuse tõstja».

Polkovnik sai pargi

Ka Karl Karu käis Polkovniku metsa pärast korrastustöid vaatamas. «Isal oli väga hea meel, et ma need rajatised taastasin,» kõneleb Väino Karo. «Koos vaatasime, et see on nüüd ju park!»

«Vastse-Luksepa liin on ka näide selle kohta, kui aeglaselt kaovad inimtegevuse jäljed loodusest,» ütleb Rünno Viir. «Kas või harvesteriroopad – mitme sajandi pärast võib neid veel vaadelda. Loodusest ei kao midagi ruttu.»

http://www.tartupostimees.ee/670812/polkovniku-mets-vabanes-vosast/

 
Sa oled siin: Home Uudislugu Polkovniku mets vabanes võsast