Mõtteid konverentsilt „Metsanduslik ühistegevus – võimalused ja vajakajäämised“

Additional Info

Kuidas ühistegevust saab metsa hüveks paremini rakendada?

Kuidas metsaomanik saab ühistegevuse kaudu oma metsa paremini majandada?

Kuidas ühistegevus võiks äritegevuse kõrval omandada suurema kaalu ja laialdasema ulatuse?

Miks ühistegevus nii metsanduses kui muudel elualadel on praegu jäetud kõrvale tulu tootvatest valdkondadest?

Nii küsiti tänavu 15. märtsil Tartus, kus metsandusliku ühistegevuse päeva tähistati Maaülikooli vanas aulas selleteemalise konverentsiga. Üritus oli mõeldud jätkama möödunud aastal Paide metsameeste poolt Toomas Lemmingu eestvõttel taastatud traditsiooni, märkimaks, et ühistegevust metsanduses peaks kroonima oma temaatiline tähtpäev. On ju Eesti metsanduslikul ühistegevusel kõigiti väärikad traditsioonid, mille meenutamisest võib kasu olla ka tulevikusihtide seadmisel. Esimest korda tähistati metsandusliku ühistegevuse päeva juba 1930. Tookordsed metsamehed valisid oma ühistegevuse tähtpäevaks  esimeste looduslike kevadmärkide aja – 15. märtsi.

Tänavusele konverentsile eelnesid mitmed mõttetalgud ja arupidamised Tartumaa metsanduse tugiisiku Peep Põntsoni eestvõttel, tema kui peakorraldaja initsiatiivil pandi paika ka tulevase konverentsi põhiteemad. Konverentsi korraldusliku poole eest hoolitsemisega nägid hulga vaeva kõik Metsaekspert OÜ ning Kesk-Eesti Metsaomanikud MTÜ töötajad, omapoolse abikäega toetas ka Tartu Metsaomanike Selts eesotsas Uno Kiisholtsiga.

Juba konverentsile eelnenud aruteludes jõuti tõdemuseni, et oluline on käsitleda metsandusega seotud ühistegevust kompleksselt, hõlmates kõiki tähtsamaid tegevussektoreid. Kuna ühistegevust peaks viljelema kõigepealt neil elualadel, kus tegijaid rohkesti ning kust saadav tulu peaks jõudma võimalikult laiale elanikeringile, siis Eesti ligikaudu 70 000 erametsaomaniku tarbeks ühistegevuse põhimõtete tutvustamine ning ühise ettevõtlusvormi hoogustamine on ka üldiseks majanduse ergutamiseks väga oluline.

Milline on ühistegevuse tänane seis naabermaades Soomes ja Lätis, oli konverentsi esimene teemadering, esinejaiks vastavalt Jaanus Aun  SA Erametsakeskusest ning metsandusdoktor Lelde Vilkriste Riiast.

Jaanus Aun peatus Soome metsanduslikku ühistegevust kirjeldades nii Soome metsaühistute süsteemi kui Metsäliitto eripäradel. Soomes on metsaomanikke umbes 10 korda rohkem kui Eestis ning keskmine metsakinnistu suuruski ulatub üle 30 ha. Ühistute süsteemi poolt pakutakse metsaomanikele olulisimana puidu müügi korraldamise teenust, mis hõlmab raiete korraldamise kõrval ka raietööde kvaliteedi ja mõõtmise kontrolli (selle tõhustamise vajadust Eestis toonitati ettekannetele järgnenud sõnavõttudes). Samuti pakutakse abi metsakasvatuse ja kõiksugu asjaajamise valdkonnas (kavade koostamine, kahjustuste hindamine, toetuste taotlemine, maksudeklaratsioonide koostamine jms). Omalt poolt küsib metsaühistute süsteem metsaomanikult metsahoiumaksu (keskmiselt 2,16 eur/ha), kuid selle osakaal tegevuse finantseerimisel on vähenemas. Väärib märkimist, et metsaühistute süsteemi kaudu jõudis näiteks 2009 turule umbes kolmveerand Soome erametsade müügimahust, valdavaks müügiviisiks raieõiguse müük.

Metsäliitto pakub samuti puidu varumise teenust oma liikmetelt, sealjuures ka ümarpuidu töötlemist. Metsäliitto liikmeks saab Soomes astuda vähemalt 3 ha metsamaa omanik. Otsest puidu müügi kohustust Metsäliitto oma liikmetele ei sätesta, ent vajaliku puiduvaru soetamiseks pakutakse liikmetele hinnagarantiid ning teatud puidukoguse korral makstakse lisahinda. Ühistu käive on aastas üle 5 miljardi euro, töötajaid 14 000 ning tootmis- ja müügiüksusi on Metsäliittol 30 riigis. Kas siin võiks olla Eesti metsameestele tugeva keskühistu loomise eeskuju? Igatahes võidab Soome metsaomanik ühistusse kuuludes nii tekkivast mahuefektist, professionaalsetest tugistruktuuridest kui ka puidu töötlemisel tekkiva kasumi ausast jaotamisest.

Eesti olukorraga enam paralleelsusi ilmnes Läti metsandusteadlase Lelde Vilkriste ettekandest. Nagu Eestiski, nii ka Lätis on Soome metsandust eeskujuks võetud ja sealt abi saadud. Ühistegevuse arenguraskuste kiuste on lätlastel mitmeid edulugusid ja õnnestumisi (Kuldiga ja Ruijena metsaseltsid), ent pilt on üsna kirju ning prioriteedid pole täpselt määratletud. Erametsaomanike ühistuid on lausa 140 000 ümber, ent paljud on loodud EL tõukefondide toel aastail 2004-2006 eeskätt toetussumma (kuni 10 000 eurot) kättesaamise huvides. Sellegipoolest on organiseerunud metsaomanike käes  38 % kogu erametsade hulgast. Paljude ühistute tegevust on pärssinud majanduskriis ning ilmselt ootab paljusid ees omakorda ühinemine. Jõutud on siiski mitmete katusorganisatsioonide loomiseni – Läti Metsaomanike Assotsiatsioon, Läti Metsatöötajate Assotsiatsioon jmt. Töötati välja ka ettepanekud valitsusele ühistegevuse edendamiseks, ent nende elluviimist takistab teadagi rahanappus. Kümnendilõpu arvamusküsitluste järgi teadis ühistutest kõigest iga viies metsaomanik. Tulevikku näevad lätlased  olemasolevate toetusmeetmete (ELFLA, LEADER) paremas kasutamises ning ühistute jõulisemas koondumises.  

Millised on metsandusliku ühistegevuse võimalused ja vajadused tänases Eestis, analüüsis Ambla Metsaühistu juhatuse esimees Toomas Lemming.

2011. aasta seisuga on meil 45 metsaomanike organisatsiooni, vastavalt kas seltsi, ühistu, ühingu või muu nime all. 70 000 erametsaomanikust on organiseerunud siiski umbes 3500 ehk ainult 5 %, samas on organiseerunud metsaomanikel 28 % erametsamaast. Töös on 16 maakondlikku tugiisikut, 15 kõneisikut ning üle 60 konsulendi. Metsaühistulise tegevuse hoogustamiseks makstakse siseriiklikke toetusi ainult metsaühistusse kuuluvale erametsaomanikule. Riiklikult toetatakse metsaühistuid 2011. aastal 271 625 euroga. Siiski on ühistegevuse arendamise eesmärk eeskätt tulundustegevuse intensiivistamine, seda eeskätt ühistulise puidumüügi süsteemi väljaarendamise ja avalike teenuste pakkumise kaudu. Metsandusliku ühistegevuse üleriigilise süsteemi paremaks käivitamiseks tuleks üldmõiste erametsandus kõrval tuua käibele mõisted peremets ja firmamets, kusjuures traditsioonide kestvuse ja maapiirkonnas elukeskkonna säilitamise huvides tuleks eeskätt toetada peremetsandust, et esivanemate maaomandi kaudu väärtustada kohalikku kultuuripärandit. Kuna mets on olnud ajast aega talupere loomulikuks elukeskkonnaks, on peremetsanduse hoidjad ka Eesti põliskultuuri järjepidevuse kandjad. Peremetsanduse kaudu on ka säästvat metsandust kõige kergem arendada.

Ühe lahendusena pakkus ettekandja välja ühismetsade loomise kava. Ühismetsa puhul oleks tegemist eraomandi ühistegeliku majandamisega. Ühismetsade loomiseks oleks tarvis peatada riigireservis olevate metsamaade enampakkumisega müük, et need põlised talumetsamaad saaks müüa peremetsaomanikele ühismetsade moodustamiseks. Ühismetsade majandamine kogub hoogu ka Soomes, kus ainuüksi 2010. aastal moodustati 30 uut ühismetsa. Eesti metsandusel tuleb rohkem toetada peremetsaomanike koondumist, nõustamist ja tulundustegevust, mitte olla suurtootjate ja suuromanike sõltlased, jäi kõlama ettekande järel tekkinud arutelul.

Mis oli ühistegevuse edu võtmeks Eestis enne Nõukogude okupatsiooni, analüüsis Maaülikooli ühistegevuse dotsent Jaan Leetsar. Tema ettekande moto kõlas: Eesti oli 2. Maailmasõja eel maailmas üks kõrgemaltarenenud ühistuliikumisega riike, ületades mitmetes valdkondades ka Skandinaaviamaid. Täna oleme neist väga kaugele maha jäänud. Paraku on tollasest elukorraldusest raske ka otseseid eeskujusid leida, kuna olud ja võimalused on väga erinevad. Tänast metsamaade ja metsandusliku tootmise suundumist välisomanike kätte ei saa pidada mõistlikuks, kuna välisomanik  tegutseb Eestis pahatihti mitte vastutustundliku omanikuna, vaid hetkekasumit maksimaliseerides. Välisomanike kaudu liigub raha riigist välja ja nende sotsiaalne roll on tähtsusetu. Tekib tendents mõisastumisele – suuromanikud ning omandita töölishulgad. Mõistagi tekitab selline areng sotsiaalseid pingeid ning on heaoluriigi seisukohalt ebasoovitav. Teataval moel pärsib ühistegevuse arengut ka eestlase eraklik iseloom.

Leetsare sõnul võiks metsandusühistute nimesid puudutava segaduse lahendada tegevusvaldkondade lahutamisega. Metsaliit oleks metsaomanike ametiühingu laadne organisatsioon ning tegeleks nõustamiste, koolituse ja muu mittetulundusliku tegevusega. Seevastu metsaühistu koondaks metsaomanike äritegevuse, mille kaudu liiguks metsamüügist või metsatoodetest saadud raha turult metsaomanikuni.

Ettekandja hinnangul peaks riik metsandussektoris sekkuma optimaalse ühistute süsteemi loomisse, mis suudaks metsaomanike ühendamisel neile pakkuda Soome ühistutega võrreldavat tuge. Ühistud omakorda võiksid globaliseeruvas majanduses teha koostööd ka teiste riikide metsaühistutega, et üheskoos nõutada metsaomanikele täiendavaid tuluvõimalusi. Eeldused selleks on olemas, kuna Eesti on liitunud Euroopa Ühistuseadusega. Ühistud saavad toimida omahinna tasemel, seetõttu on nad areneva majanduse jaoks tihti kõige optimaalsemaks ettevõtlusvormiks.

Ühistegevuse rolli ühiskondliku arengu tagatisena selgitas oma sugestiivse esinemisega Maaülikooli emeriitdotsent Asser Murutar. Juhtmõte, et ühistegevuse kaudu levib sotsiaalne võrgustik ning paljud ühiskonnaliikmed  leiavad endale meelepärast ja jõukohast tegevust, sai kuulajaskonnalt sooja aplausi. Ettekandja tõi värvikaid seoseid kaugete kultuuridega ja rõhutas üksikisiku vastutust ühiste väärtuste eest seismisel.

Hoiatavatest näidetest põllumajandusühistute tegevuses ning vajadusest metsanduses neid vigu vältida rääkis Tartu Metsaomanike Seltsi esimees Uno Kiisholts. Ühistute ebaõnnestumiste põhjusi jälgides hakkab silma korduv tegevusmuster: ühistute tegevuses vähem osalevad liikmed kaotavad ülevaate ühistu tegusaks suunamiseks vajalikust teabest või seda teavet lausa varjatakse, mis võimaldab ärihuviga pisirühmal vastu võtta ühistule majanduslikult ebasoodsaid otsuseid. Tihti lubatakse otsuste tegemise eel ühte, pärast aga tehakse hoopis teist. Ühistu varade üle rangema kontrolli kehtestamiseta on ka metsanduses ühistute varade kantimine täiesti võimalik. Oluline vastumeede oleks ühistuteülese kontrollisüsteemi loomine, mida peetaks ülal ühistute maksudest ja mis inventeeriks ning annaks hinnangu ühistute vara kasutamisele. Selline kontrollisüsteem töötab kõikjal Põhjamaades, paraku meil selle loomist takistati. Ettekandja rõhutas, et ühistutööd tuleb õppida ja oma ettevalmistust sellel alal täiendada samamoodi kui teistel elualadel.

Konverentsi viimases osas selgitasid ühistute majanduslikku ning juriidilist külge Sisekaitseõppeakadeemia õppejõud ja Eesti Ühistegelise Liidu esimees Paul Tammert ning ettevõtluskonsultant Olavi Kärsna. Viimane keskendus MTÜ ja tulundusühistu erinevustele. Kui metsaomanikel on kavas kollektiivselt tulu teenida, on mõistlik asutada tulundusühistu. Tulundusühistu ongi oma olemuselt äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse. MTÜ-d jäägu pigem harrastuslike, korrastuslike või nõustavate seltside asjaks, kus tulu teenimine pole otsene eesmärk.

 Paul Tammerti ettekanne „Kuidas seadustega ühistegevust soodustada ja miks seda seni nii vähe tehakse“ pakkus võimalust fundamentaalsete ühistegevusealaste tõdede meenutamiseks: 1. Ühistu on hädaaja laps. 2. Ühistu on ettevõtluse vorm, mis ei võimalda teiste arvelt rikastumist. 3. Ühistegevusest tekkiv sääst on seda suurem, mida rohkem inimesi selles osaleb. 4. Ühistu tegevus põhineb usaldusel ning ühistu dokumentatsioon peab olema avalik, erandiks vaid ärisaladus 5. Ühistus langetatakse otsuseid demokraatlikult ja konsensuslikult. Kui neid põhimõtteid ei järgita, siis ei maksa loota tulemuslikkusele. Ühistulisel majandustegevusel on palju häid omadusi: kollektiivse kontrolli tõttu aus kaup, pettusteta mahus ja ökoloogiline tootmises. Ühistute kaudu on võimalus eelistada kohalikku kaupa ja luua partnerlussidemeid eri paikade ja valdkondade ühistute vahel, mis jääks eraldi väiketootjale kättesaamatuks. Ühistute kaudu saab arendada ääremaid ja leida optimaalseid viise koormuse ja tulu jaotamiseks, seeläbi aga suudetakse odavdada hindu, mis omakorda aitab pidurdada inflatsiooni ning efektiivistada majandust. Kui ühistegevusele tehakse takistusi, on selle taga eeskätt suurte äriühingute huvid ning tuleb otsida seoseid, kuidas nood suudavad ametnike otsustusi mõjutada. Ühistegevus on maailmas paljudel elualadel juhtpositsioonil, näiteks USA maapiirkondade pangandusest ning kindlustusest on hinnanguliselt kolmveerand ühistute käes, Euroopa Liidu vanades riikides kohati veel rohkem. Samuti on teraviljakasvatuse ning piimanduse puhul Eestiga võrreldes ühistegevuse osakaal tunduvalt suurem. See peaks viitama, et ka metsanduslikul ühistegevusel on veel tunduvalt arenguruumi, eeskätt praegu liitumata 65 000 metsaomaniku kaasamisel ning metsaressursi tõhusamal majandamisel.

Konverentsijärgsete arutelude käigus otsustati metsandusliku ühistegevuse problemaatika juurde sügise hakul väiksema töörühmaga naasta ning töötada konverentsi põhjal välja pakett ettepanekutega üldiseks aruteluks.

 

Indrek Särg

 
Sa oled siin: Home Uudislugu Mõtteid konverentsilt „Metsanduslik ühistegevus – võimalused ja vajakajäämised“